Vimpka legend
Kui Vanataat päevade alguses vormis savist uuele maailmale elanikke, hakkas tal ühtäkki igav. Metsavaimud, puuhaldjad, kodukäijad ja rehepapid, Kõu ja Pikker, Tõll ja Leiger – kõik nad sündisid taadi soojade käte vahelt, kuid ükski ei jäänud pidama, vaid lasi esimesel võimalusel paksu metsa vahele jalga. Taat siis mõtles, et vormiks õige endale ühe sõbra, kes suures loomise töös taati lõbustaks. Mõeldud – tehtud ning Vimpka oligi valmis! Suure laia naeratusega, sutsu kohmakas ja muidugi vimpkasid täis. Esimese asjana viskas ta käest kepi, millele vastvalminud libahunt järele jooksis – see libahunt jookseb mööda maailma siiamaani, kuna visatud kepp ei ole tänaseni maha kukkunud. Vanataat naeris nii et maa rappus.
Kui aga vaevaline elanike loomise töö kord valmis sai, polnud Vanataadil Vimpkat enam vaja. Ta lasi Vimpka vabaks, et too saaks mööda maailma ringi rännata ja kõigile muhedaid vimpkasid visata. Nii asuski Vimpka teele, seikles aastasadu läbi metsade ja üle merede kuni jõudis ühel tõsiselt pimedal ööl Uuesalusse ning kuulis öökulli huikeid. Üle mätaste, läbi põõsaste jalutas Vimpka hääle poole, astus veel mõned sammud, lükkas eest ära puuoksad ja endalegi suureks üllatuseks seisis silmitsi omavahel hoogsalt vaidlevate metsaelanikega. Mõned neist näitasid pidevalt puu poole, mille oksal istus suurte põlevate silmadega öökull, kes vahetpidamata huikas. „Terekest ka, metsarahvas!“ hüüdis Vimpka muhedalt. Hetkega olid pooled loomad põõsaste varju pakku pugenud, teised jäid aga tardunult Vimpka ette seisma. „Noh, mis nüüd siis lahti?“ küsis Vimpka. Aega muidugi läks, aga lõpuks võttis rebane julguse kokku ning rääkis Vimpkale loo ära.
Nimelt oli öökull päeva ja öö valvur – kui Öökulli silmad olid kinni, siis valitses Uuesalus päev, kui aga lahti, siis võttis maad pimedus ja öö. Nüüd olid metsaelanikud aga siia kogunenud, kuna pidi olema päev, aga öökulli silmad olid ikka veel lahti. Ja see huikamine ajas kõigile hirmu nahka. Vimpka vaatas linnu poole, mõtles sutsu ja ütles :“Hea öökull, ma võtan su töö nüüd üle ning hakkan ise pimedust ja valgust valitsema. Sina lenda rahulikult lõunasse puhkama.“ Öökull huikas seepeale rõõmsamalt, avas tiivad ning lendas puude vahelt pimedusse. Seejärel saabus kohe valgus ning metsaelanikud hüppasid rõõmsalt põõsastest välja. Vimpkast aga sai Uuesalu uus valitseja.
Alguses oli Uuesalus täitsa kaos lahti, kuna Vimpkal olid veel vanad kombed küljes – vahel tõstis lindude pesa teise kohta, vahel ajas öö ja päeva omavahel tülli, vahel pakkus karule mee asemel hoopis kuivanud samblikke. Saluelanikel läks kops üle maksa – kaua võib! Samas ei tahtnud keegi neist ka ööd ja päeva valitseda. Nii tegid metsaelanikud Vimpkaga kokkuleppe – me toome sulle metsaande ja sina ei tee nii palju vimpkasid. Kuna Vimpka oli natuke laisk ka , oli ta vaherahuga nõus. Sellest ajast peale peabki Vimkale Uuesalusse ande jätma, muidu hakkab ta kohe elanikele vimpkasid viskama!
